Viskooskiudude tutvustus

Viskooskiud, mille rõivasiltidel on sageli silt "Viscose" või "Rayon", on ainulaadne ja laialdaselt kasutatav keemiline tsellulooskiud{0}. Põhimõtteliselt toodetakse seda puhta tselluloosi (peamiselt -tselluloosi) ekstraheerimisel looduslikest taimedest (nagu puit, bambus või puuvillane linter). See tselluloos läbib keerulise keemilise lahustumisprotsessi (kasutades naatriumhüdroksiidi ja süsinikdisulfiidi, et moodustada viskoosne naatriumtselluloosksantaadi lahus, sellest ka nimi "viskoos"). Seejärel ekstrudeeritakse lahus läbi ketrustorude happevanni, kus see koaguleerub ja taastub pidevateks filamentideks. Seetõttu on viskoos erinevalt polüestrist või nailonist, mis on täielikult saadud naftakeemiatoodetest, "regenereeritud" looduslik tsellulooskiud. See annab sellele palju looduslike kiududega sarnaseid omadusi, kuid sellega kaasnevad ka omased piirangud.

Viskooskiu eelised:

Inimesed eelistavad viskoosrõivaid eelkõige nende erakordse mugavuse pärast. See tuleneb tselluloosi molekulaarstruktuurist, mis on rikas hüdrofiilsete rühmade (-OH) poolest, andes sellele suurepärase niiskuseimavuse (standardne niiskus taastub umbes 12-15%, võrreldav või veidi parem kui puuvill). See imab kiiresti ja juhib higi ära koos hea hingavusega. See reguleerib tõhusalt mikrokliimat naha pinnal, vähendades ummistust ja pakkudes kuiva ja mugava tunde. Samuti vähendab see staatilist elektrit, muutes selle ideaalseks valikuks suveriiete ja aluspesu jaoks. Teiseks on viskooskiu pind sile, mille tulemuseks on äärmiselt pehme, sile ja siidine tunne, mis sageli ületab puuvilla ja läheneva siidi. Visuaalselt, protsessi juhtimise (nt titaandioksiidi lisamise või tsentrifuugimise tingimuste reguleerimise) kaudu, võib see kuvada mitmesuguseid läigeid pehmest matist kuni ereda siidise läikeni. Selle mõõdukas tihedus (umbes . 1.5 g/cm³) ja madal jäikus annavad kangale suurepärase drapeeringu, pannes rõivad, nagu kleidid ja kardinad, rippuma sujuvalt, loomulike joontega.

Viskooskiudude puudused:

Siiski on viskooskiul oma molekulaarstruktuuri ja regenereerimisprotsessi tõttu olulisi nõrkusi. Põhiprobleem on mehaaniliste omaduste drastiline vähenemine märjana. Kui kiud imab vett ja paisub, tungivad veemolekulid tselluloosi amorfsetesse piirkondadesse, lõhkudes tugevust andva vesiniksideme võrgustiku. Seetõttu on selle märgtugevus tavaliselt vaid 40%-60% selle kuivtugevusest. See muudab viskoosist rõivad pesemise ajal erakordselt hapraks-soovitatav on käsipesu, vältige masinpesu ning keelake absoluutselt jõuline hõõrumine või väänamine, vastasel juhul võivad need väga deformeeruda ja kahjustada. Pärast pesemist tuleb need kuivama panna. Ka sage pesemine kiirendab kulumist. Teine silmapaistev puudus on halb elastsus ja mõõtmete stabiilsus. Tselluloosi molekulaarsed ahelad on suhteliselt jäigad ja neil puudub elastne taastumine, mille tulemuseks on kangad, mis kortsuvad kergesti ja hoiavad pidevalt kortse, mistõttu on vaja sagedast triikimist. Lisaks ilmneb märkimisväärne kokkutõmbumine niiskuse neeldumise/paisumise ja mehaanilise toime tõttu; rõivad ilma eelneva kokkutõmbumiseta on altid deformatsioonile. Lisaks on selle kulumiskindlus palju halvem kui sünteetilistel kiududel, nagu polüester või nailon; korduva hõõrdumise all olevad alad kleepuvad või kuluvad kergesti läbi.

Tootmise kaalutlused:

Kuigi tooraine pärineb taastuvatest taimedest ja kiud ise on biolagunev, kasutatakse traditsioonilises viskoosiprotsessis märkimisväärses koguses kemikaale (NaOH, CS₂, H2SO4). Süsinikdisulfiid (CS₂) on eriti mürgine ja ohustab keskkonda. Selle mittetäielik taastumine või lekkimine kujutab endast suurt keskkonnaprobleemi. Kaasaegne tööstus tegeleb selle probleemiga suletud-ahela süsteemide ja keskkonnasõbralikumate lahusti-põhiste protsesside, nagu Lyocell (mis kasutab mitte-toksilist lahustit NMMO), edendamise kaudu.